Eesti majanduskasv kiirenes 1997. aastal märkimisväärselt ning SKPpüsihindades ületas 1996. aasta näitaja ligi kümnendiku võrra (vt joonis 1.1). Majanduskasvu põhitegur oli eksport (vt tabel 1.1), mida toetas erasektori suur sisemaine nõudlus. Kolmes esimeses kvartalis soodustasid sisemaist nõudlust nii välisusalduse suurenemine, millega kaasnes väliskapitali sissevool, laenupakkumise kasv ja intresside alanemine, kui ka äriringkondade ja eraisikute optimistlikud majandusootused. Kuigi üldiselt oli Eesti majandusareng 1997. aastal viimaste aastate edukamaid, teadvustusid senisest teravamalt ka mitmed kiire arenguga seotud probleemid. Neist olulisimaks võib pidada väliskapitali sissevooluga kaasnenud suurt importi ja jooksevkonto puudujääki. Aasta lõpus avaldas reaalmajandusele mõju ka finantsturgudel valitsenud ebastabiilsus. Aasta lõpu arengud ning elluviidav majanduspoliitika peaksid sisemaist nõudlust piirama ning sellest tulenevalt võib 1998. aasta majanduskasv kujuneda eelmise aasta omast mõõdukamaks.
Sisemaise nõudluse suurima komponendi - eratarbimise - kasvu mõjutas nii elanike reaalsissetulekute suurenemine kui ka tarbijate likviidsuspiirangute vähenemine. Inimeste elujärje paranemist näitab 9 kuuga toimunud reaalpalga 7,3% kasv, samuti toidukaupade jm hädavajalike kaupade osatähtsuse vähenemine tarbija ostukorvis ja transpordi, vaba aja veetmise kulutuste ning muude kaupade ja teenuste osa suurenemine (vt joonis 1.2).
Kuigi koos makromajandusliku stabiilsuse süvenemisega ja reaalsissetulekute kasvuga oleks võinud oodata majapidamiste säästmiskalduvuse tõusu, toimus ligikaudsel hinnangul hoopis majapidamiste säästmise suhteline kahanemine. Säästmiskalduvuse vähenemist võib tõenäoliselt seletada suure majanduskasvu ning heade arenguväljavaadetega. Inimeste lootus teenida tulevikus senisest oluliselt rohkem võis vähendada jooksvat säästmist ning suurendada tarbimist.
Pikaajalise väliskapitali sissevool, pankadevahelise konkurentsi tihenemine ja pankade tähelepanu suundumine eraklientidele kahandas tunduvalt keskmisest suurema sissetulekuga inimeste likviidsuspiiranguid. Eeldatavasti on ka finantseerimispiirangute vähenemine soodustanud eratarbimist ja vähendanud nende elanikegruppide säästmiskalduvust.
Erinevalt paarist viimasest aastast, mil valitsuse tarbimiskulud näitasid pidevalt kasvutendentsi, suurenes 1997. aastal avaliku sektori lõpptarbimine SKPst aeglasemalt (vt tabel 1.2). Seda peamiselt tänu prognoositust kiiremale majanduskasvule: kui eelarve koostamisel arvestati ca 17% nominaalkasvuga, siis tegelikult suurenes majanduse maht üle 20%. Teisalt alustati 1996. a lõpus valitsuskulude kokkuhoiuprogrammi, mis nägi näiteks ette rea riigiametite kaotamise. Tänu kokkuhoiule suudeti paremini kontrollida valitsussektori töötajate palgakulude kasvu (nominaalselt ca 15%) ja asutuste majanduskulusid.
Aasta kokkuvõttes moodustas koondeelarve ülejääk, arvestades ka Eesti Merelaevanduse erastamisest laekunud tulu, hinnanguliselt ca 1,5% SKP suhtes. Valitsussektori tuludest laekusid planeeritust paremini ettevõtte tulumaks, käibemaks ning mõned aktsiisid.
Tootmise ümberstruktureerimise vajadusest tingituna iseloomustab Eesti majandust kõrge investeeringunõudlus. Ka 1997. aasta I poolaastal moodustas kapitali kogumahutus põhivarasse üle 25% SKP suhtes. Kui varasemail aastail võis täheldada valitsussektori investeeringute kasvu, siis 1997. a investeerisid eriti aktiivselt ettevõtted. Valitsussektori investeeringud vähenesid 4%ni SKP suhtes tänu kohalike omavalitsuste, peamiselt küll Tallinna tagasihoidlikumale investeerimisele.
Eesti ettevõtted finantseerivad enamiku investeeringuid omavahenditest (vt tabel 1.3). Investeeringute rahastamist lihtsustas ka ettevõtete jooksva kasumi enam kui kahekordne kasv I poolaastal. Kuigi laenude osa investeeringute finantseerimises on siiani tagasihoidlik, soodustas aastasisene intresside langus ka laenukapitali kasutamist. Ehkki 1998. aastal ei ole üldine majanduskeskkond tõenäoliselt nii ekspansiivne kui 1997. aastal, on majanduse stabiilse arengu võimalused isegi paranenud ning nüüdseks juba välja kujunenud majandusstruktuur võimaldab ettevõtjail teha pikemaajalisemaid otsuseid.
Eluasemelaenude pakkumise laienemine, laenutähtaegade pikenemine ning suveks madalale langenud intressitase suurendas majapidamiste nõudlust eluruumide ehituse järele. Võrreldes 1996. aastaga kasvas märgatavalt nii valminud kui ka ehitatavate eluruumide arv ja pind.
Sisemajanduse koguprodukt kasvas 1997. a I poolaastal kõige kiiremini metsamajanduses, töötlevas tööstuses, transpordis ja finantssektoris. Põllumajandus oli ainuke tegevusala, kus tootmise langus jätkus (vt tabel 1.4).
Töötleva tööstuse müügimahu 17% aastakasvu soosisid paranenud ekspordivõimalused. Näiteks suurenes ekspordi osatähtsus toiduainetööstuses 1995. a 25%lt 1997. a I poolaastal 35%ni (vt joonis 1.3) ning kalatööstus vedas välja üheksa kümnendikku toodangust. Tootmismahu suurenemisega ei ole kaasnenud töötajate arvu kasvu, mis viitab tootluse märkimisväärsele tõusule tööstuses.
Teenindavate majandusharude - transport, hulgi- ja jaekaubandus, hotellindus - arengule on mõjunud soodsalt ka viisavabaduse laienemine ja Eestisse saabuvate turistide arvu järsk suurenemine. Samas võis mõne muu majandusharu, näiteks ehituse ning kinnisvara- ja äriteeninduse mahu kiiret kasvu seostada siseturu suure nõudlusega.
Lisaks soodsatele välis- ja sisemaistele teguritele on majanduse kasvutempo märgatav kiirenemine 1997. aastal seletatav suhteliselt madala võrdlustasemega. Seda näitab ka tootmisvõimsuste kasutamise tagasihoidlik tase 1996. a alguses (vt joonis 1.4). Seoses tootmise kiire kasvuga on tööstuses esile kerkinud mõningad uued probleemid. Näiteks on Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil töötlevas tööstuses praeguseks kasvanud nende ettevõtete arv, kus sobivate seadmete puudumine ning kvalifitseeritud tööjõu nappus on kujunenud majandustegevust piiravaks teguriks (vt joonis 1.5).
Eesti avatud majanduse ning väikese siseturu tingimustes on majanduskasvu mootoriks välissuhtlus. Viimaseil aastail toimunud väliskapitali intensiivne sissevool on oluliselt aidanud kaasa majandusreformide läbiviimisele ja majandusstruktuuri ümberkujundamisele. Investeeringute finantseerimine vaid kodumaiseist allikaist oleks olnud kodumaiste säästude vähesuse tõttu keeruline. Väliskapitali sissevool ja sellega kaasnev import oli ka 1997. a suur - 9 kuu jooksevkonto puudujääk ulatus 9,5%ni SKP suhtes[1] (vt joonis 1.6).
Jooksevkonto negatiivne saldo on eelkõige tingitud väliskaubanduse puudujäägist (vt tabel 1.5). Eesti peamiste kaubanduspartnerite paranenud majandusolukord ning meie ettevõtjate aktiivne tegevus uute turgude leidmisel aitas kaasa kaupade väljaveo 35% kasvule 1997. a 11 kuuga. See tulemus viitab Eesti reaalsektori tugevnevale konkurentsivõimele. Eesti peamised ekspordipartnerid on Soome, Rootsi ja Venemaa, kusjuures viimase osatähtsus on eriti suur tolliladusid läbiva kauba osas (vt tabel 1.6). Teiselt poolt tõi aga väliskapitali intensiivsest sissevoolust tingitud suur sisemaine nõudlus kaasa impordi kasvu ning kaubandusdefitsiidi suurenemise. Siiski näitab kapitalikaupade viiendikuni ulatuv osatähtsus, et märgatavat osa impordist kasutatakse tootmispotentsiaali tõstmiseks. Teenuste bilansi ülejääk on oluliselt suurenenud tänu mitteresidentidele müüdud turismi- ning transporditeenuste mahu kasvule.
Eesti olulisemate väliskaubanduspartnerite hinnangud 1998. a majanduskonjunktuuri kohta on suhteliselt optimistlikud. Samas võib sügisel Aasias toimunud sündmuste (vt taustinfo lk 50) mõju nende riikide majandusele olla oodatust suurem ja majanduskasv prognoositust aeglasem.
Kui varasemail aastail oli peamine väliskapitali sissevoolu kanal Eestisse otseinvesteeringud, siis alates 1996. aastast on kasvanud muude kapitalivoogude osatähtsus (vt joonis 1.7). Olulise kaalu on omandanud pankade kaudu sisestuv kapital ning ettevõtete otselaenud. Samas on tunduvalt vähenenud valitsussektori roll. Näiteks 1997. aasta 9 kuuga valitsussektori välisvõlgnevus hoopis vähenes.
Intensiivsele väliskapitali sissevoolule vaatamata on Eesti netovälisvõlg suhteliselt väike. Seda suuresti tänu varasemail aastail otseinvesteeringutena sisse tulnud kapitalile ja suhteliselt tagasihoidlikule valitsuse välislaenamisele (valitsuse võlg on alla 5% SKP suhtes). Samas on välisvõlgnevuse kogunemisperiood olnud lühike (1992-1997) ning panganduse ja erasektori kaudu toimuva ulatusliku välislaenamise tõttu on riigi võlgnevus viimasel ajal näidanud kiiret kasvutendentsi.
Eesti elanikkond on viimaseil aastail negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu pidevalt vähenenud. Tänu varasemast tagasihoidlikumale väljarändele kahanes Eesti rahvaarv 1997. a mõnevõrra vähem kui eelnenud aastail (ca 0,6%). Eesti tööjõu-uuringu andmeil oli hõivatute arv 1995. a I kvartali 670 tuhandelt inimeselt kahanenud 1997. a II kvartalis 633,7 tuhandeni. Ühelt poolt on jätkuv väljaränne vähendanud tööealiste inimeste arvu, teisalt on pensioniea tõstmine suurendanud hõivet vanemates vanusegruppides.
Analoogiliselt muutustele majanduses toimusid ka suuremad muutused tööhõive struktuuris aastail 1992-1994, viimaseil aastail pole enam olulisi muutusi aset leidnud. Töötuks tunnistatute arv ületas 1997. a alguses eelmiste aastate vastavat näitajat, ent aasta lõpuks see arv vähenes (vt joonis 1.8). Olukorra paranemisest tööturul annab tunnistust ka töötuse piirkondlike erinevuste vähenemine. Töötute osatähtsus majanduslikult aktiivsest elanikkonnast (hõivatud+töötud) püsis 1997. aastal ametlikult registreeritud tööotsijate arvu järgi 5-6% ringis. Kuna riiklik töövahendussüsteem ei ole tööotsijate hulgas populaarne, pöördub tööhõivetalitustesse vaid osa tööotsijaid. Elanike küsitlusandmed näitavadki, et võrreldes riikliku töövahendussüsteemi andmetega on töötuse tegelik tase kõrgem, ulatudes 10-11%ni. Elanike küsitluse andmeil on üle kolmandiku töötuist otsinud tööd kauem kui aasta (vt tabel 1.7).